Erinevad soojusenergia jaotamise viisid korteriühistus

Korteriühistutel on igipõline küsimus ja vaidluste tekke koht – kuidas jaotada kasutatud soojust? Variante on mitmeid, igaühel neist oma plussid ja miinused ning seega ühte õiget või „kõige paremat“ varianti pole.

See, et meil elanikena on radiaatorid soojad ja tänu sellele ka kodu mõnusa temperatuuriga, on loomulik ning muudmoodi ette ei kujutakski. Vaatame ja analüüsime võimalikke viise, mille järgi tarbitud soojuse kogust jagatakse ning mille järgi neile täpsemalt arve koostatakse.

Kaugküttesoojust pakkuv ettevõte mõõdab soojusenergia tarbimist igasse hoonesse paigaldatud üldarvestiga. „Meie mõõdame kaugküttesoojuse kogu majale ühe arvestiga ning ühistud, haldusfirmad või elanikud jagavad ise küttekulu korterite vahel. Mis meetodi keegi selleks valib, on nende enda otsustada,“ selgitab Adveni klienditeeninduse juht Kadri Koppel.

Ruutmeetrite põhjal

Kõige rohkem kasutatakse lahendust, kus üldarvestiga mõõdetud soojuse kogus (maksumus) jaotatakse korteri ruutmeetrite peale ära ehk elanik maksab vastavalt oma kodu suurusele. Seda meetodit kasutatakse laialdaselt tänu oma lihtsusele, selgusele ja läbipaistvusele.

Selline jaotusviis võib tekitada rahulolematust inimestes, kes elavad suuremates korterites ja kelle leibkonna arv on väike, näiteks üksinda 3- või 4-toalises elavad pensionärid. Nad võivad oma radiaatorite regulaatorid küll maha keerata, aga maksavad ikkagi võrdselt teistega, sest aluseks on ju korteri suurus. See on pigem aga erand ja üldiselt on elanikud ruutmeetri põhjal jagatava arvestamisega nõus, sest nii on kõige läbipaistvam.

Küttekulujaoturite põhjal

Osad korteriühistud on kasutusele võtnud spetsiaalsed, iga radiaatori külge paigaldatud loendurid, mis mõõdavad konkreetse radiaatori soojuskasutust, võttes arvesse nii küttekeha- kui ruumi temperatuuri ning küttesüsteemi parameetreid. Küttekulude arvestamine tegeliku tarbimise alusel kõlab hästi ning õiglaselt, samas tuleb arvestada, et tegu on keerulisema süsteemiga kui ruutmeetripõhine arvestus. Enne jaoturite paigaldamist on vajalik üle vaadata kogu küttesüsteem, teostada vajadusel radiaatorite, püstakute või soojussõlme renoveerimine ja selgitada edaspidise arvelduse aluseid korteriomanikele.

Sellisel jaotuse meetodil on üks peamine probleemkoht – tarbimise ebavõrdsus vastavalt korteri asukohale välisseinte suhtes. Viimasel korrusel asuvad korterid kaotavad soojust katustest, samuti on äärmistel korteritel suurem soojusevajadus, kui maja keskel olevates korterites. Seega peavad nemad radiaatorid kõrgema temperatuuri peale reguleerima, samal ajal kui keskmised korterid võivad tarbimise peaaegu „nulli“ keerata, sest ümbritsevad korterid soojendavad piisavalt. Nii tekib ebavõrdne olukord, mis korteripõhist soojusenergia jaotamist ei soosi.

Küttejaoturite kasutamise tugevus peitub korteriomaniku võimaluses mõjutada maja üldisi soojuse kulusid. Näiteks pikemaks ajaks kodust lahkudes on mõistlik termostaat madalamale tasemele sättida, et tarbimist vähendada. Uuemates seadmetes on reguleerimisulatust piiratud, et vältida olukordi, kus korteri temperatuur langeb nii madalale, et see hakkab mõjutama naaberkorterite küttekulusid.

Ühistutes on kasutusel ka küttekulude jaotamisel kombineeritud variant, kus arvestatakse tarbitud soojuse kogust nii ruutmeetrite kui küttekulu jaoturite põhjal.

Elanike arvu põhjal

Tegemist on vähekasutatud praktikaga, kuid mõned korteriühistud jaotavad soojuskulu vastavalt sellele, palju on korteris elanikke. Ehk mida rohkem inimesi leibkonnas, seda suurem protsent maja kasutatud soojusenergia üldkulust tuleb katta. Soojusenergia puhul on selline lähenemine suuremate perede osas pigem ülekohtune, sest pole põhjendatud, miks peaks suuremad pered kasutama rohkem soojusenergiat kui üksinda elav inimene, pigem just vastupidi. On ju teada, et inimesed ise ka nn kütavad oma kehasoojusega õhku, seega võiks loogika olla vastupidine – üksinda elavad inimesed vajavad rohkem soojust, et korterit meeldiva temperatuuriga hoida kui kodud, kus on 4-5 inimest.

Halduri kommentaar: Eve Pärna

Meil on maja igas korteris kasutusel korteripõhised küttekulu jaoturid, aga ma tegelikult pooldan ruutmeetripõhist soojusenergia jaotamist. Põhjus lihtne –3. korrusel asuva 2-toalise korteri talvine küttearve maksab umbes 60 eurot kuus, sama trepikoja 5. korruse korter kulutab soojust aga umbes 160 euro eest. Eriti vanemate majade puhul oleneb soojuskadu väga palju korteri asukohast, välisseinte, sh katusega piirnevad korterid vajavad palju rohkem energiat. Erinevused on suured, sõltudes liiga palju korteri asukohast ja see on ebaõiglane.

Ehk õigustab korteripõhiste jaoturite kasutus ennast uuemate majade puhul, aga vanemates majades ei pea ma sellist jaotusviisi õigeks.

Kütte säästmine algab soojussõlmest kasutades selleks erinevaid programme. Näiteks keerata soojus vähemaks öiseks ja päevaseks ajaks, kuid hommikuti ja õhtuti paar tundi, kui inimesed on valdavalt kodus, saab temperatuuri ühtlaselt kõrgemaks keerata. Termostaatide kasumlikkus tekib siis, kui inimene keerab radiaatorid kodust lahkudes minimaalse kütmise peale, koju jõudes aga taas soojemaks. Inimesed ei tee seda, unustavad või ei soovi õhtul koju saabudes jõuda jahedasse eluruumi. See aga tähendab, et märkimisväärset soojusenergia kokkuhoidu, mida korteripõhiste jaoturite kasutuselevõtmisel oodati, ei teki.

Haldusjuhi kommentaar: Olle Kask

Mina pooldan ainult ruutmeetripõhist jaotust, sest oma kogemusest olen näinud – kokkuhoid korteripõhiste küttekulujaoturite kasutuselevõtuga on minimaalne, sest arvete suurusjärk on sama, ning seetõttu pole kogu vaev – mõõturi ostmine, paigaldamine, wifi tagamine jne – seda väärt. Tasuvus tuleb alles mitme aasta pärast, kui üldse.

Uute majade puhul pole ka korteri asukohal küttekulu suuruse osas tähtsust, sest soojuskadu äärekorterites on võrreldes maja keskel asuvate korteritega viidud minimaalseks. Seega ei ole ka see enam argument, miks muuta elu keerulisemaks asjaga, mis reaalset kasumit ei too.

Olen märganud ka seda, et inimesed tahavad kõike mõõta, aga kõige mõõtmine ei tasu end täna veel ära. Kui elektri- ja veenäitude korteripõhist mõõtmist ja näitude kaugjuhitavat edastamist ma pooldan, siis soojuse osas leian endiselt kõige toimiva lahenduse olevat ruutmeetripõhise jaotamise.

Adveni kommentaar: Kadri Koppel, klienditeeninduse juht

Kortermaja koosneb küll eraldiseisvatest korteritest, kuid oma olemuselt on maja terviklik süsteem, millele tuleb tähelepanu pöörata nii haldamise kui tarbimisega seotud kulude jaotamisel. On positiivne, kui hoones on erinevad süsteemid, mille abil elanikud ise saavad maja energiatarbimist mõjutada ning mis muudavad kulude jaotuse läbipaistvamaks.

Majas kasutatud soojusenergia kulu võib jagada nii ruutmeetripõhiselt kui individuaalsete küttekulu jaoturite abil, olulisim on kulude jaotamise süsteem eelnevalt põhjalikult läbi mõelda, kaaluda erinevate võimaluste tugevaid ning nõrku külgi ja selgitada korteriomanikele jaotuse aluseid.

Kadri Koppel
Klienditeeninduse juht
Kadri Koppel